|
Silm, aju ja taju
| |
Nägemisväli on fikseeritud silmaga nähtav ruumi osa.
Kolmemõõtmeline nägemine põhineb asjaolul, et mingi aju osa analüüsib vasakust ja paremast silmast saadud info erinevusi
|
Silm näeb. Inimese nägemissüsteem on erinevatel aegadel töötanud ikka ühtmoodi — registreerinud väljaspoolt tulevat infot,
et aju seda töötleks. Meil on viis meelt (nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine), millega maailma aistime. Silm reageerib välismaailma füüsilistele mõjudele,
retseptorid silmas koguvad kokku taju lähtematerjali, mille aju kõrgemad ja targemad protsessid korrastavad inimese jaoks
tähenduslikesse suurustesse (koer, laud, inimene). Siis ütlemegi: "Ma näen!"
Silma võrkkestas olevad närvirakud erutuvad neid mõjutavast välisinfost (värv, liikumine).
Silmast liiguvad (100m/sek) närvisignaalid mööda närvirakke vahejaama ajukoore ja silma vahel (taalamuse lateraalsesse põlvkehasse).
Sealt liigub info nägemiskeskusesse e visuaalsesse korteksisse ja ajukoore teistesse piirkondadesse. Sinna levides aktiveeritakse infotöötlus ja tekivad tähenduslikud üksused.
Infotöötluse käigus levib erutus eelkõige neid närviradasid pidi, kust on juba eelnev seoste võrgustik olemas.
| 
Valgus läbib silma sarvkesta rakukihid, et jõuda valgustundlikku ainet
sisaldavate fotoretseptoriteni võrkkestal. Valge täpike pupillil on valguse peegeldus
|
| |
Nägemiskeskus e visuaalne korteks/ajukoor on nägemissüsteemi hulka kuuluv ajukoore osa, mis hõlmab suure osa kukla- ehk
oktsipitaalsagarast ning milles töödeldakse suurem osa silma võrkkestalt pärinevast informatsioonist.
Nägemiskeskus tegeleb ainult nägemisega. Täpsemini, on tegev otseses nägemises ja mitte nähtu tuvastamises,
ümbruse ruumilises kaardistamises ega isegi mitte alati nähtust praktiliseks eluks teadlikuks tegemises.
On tõenäoline, et inimene saab visuaalsest stiimulist teadlikuks alles siis, kui informatsioon silmast nägemiskeskusesse on jõudnud.
Primaarne visuaalne korteks on seotud otsese nägemisfunktsiooniga: ma näen. Visuaalne assotsiatsioonikorteks seevastu tegeleb
visuaalse informatsiooni analüüsimise ja hindamisega: kas ma olen seda ka varem näinud? Kas see on mulle oluline, mida ma näen?
Visuaalse assotsiatsioonikorteksi talitlus on tihedasti seotud teiste funktsionaalsete aladega ajukoores.
Näiteks laubasagar (frontaalne nägemisala) — mõjutab tugevasti visuaalse informatsiooni emotsionaalset hinnangut: Kas see, mida ma näen, on
meeldiv või ebameeldiv? Kas see, mida ma näen, on ligitõmbav ja köitev või eemaletõukav ja vastikust tekitav? Visuaalse assotsiatsioonikorteksi talitluse osutatud iseärasustega on seletatav
näiteks meie võime hõlpsasti märgata tuttavat inimest suures rahvahulgas. Arvestades emotsionaalse faktori osaga visuaalse informatsiooni analüüsimisel on aga mõistetav tõsiasi, et inimesed kalduvad üht ja sama olukorda nägema ning mõistma väga erinevalt.
Tajukujundite teke on seotud varasemate kogemustega. Need ei teki tühja koha peale. Neljajalgne karvane olend on koer. Lapsena on koeraks
alguses ainult naabri koer, siis selgub, et ka pruun olend võib koer olla. Tekivad klassifikatsioonid ja hierarhiad.
Niisiis, konkreetselt selline neljajalgne olevus on koer. Taju on seotud õppimise ja mäluga.
Nägemine kui optiline protsess ei nõua meilt mingit pingutust. Nägemissüsteem
loob pildi ümbritsevast näiliselt ilma viivitusteta ja vormistatud kujul: me tajume valgust, värvust, esemete kuju, mõõtmeid ja asukohta.
Nägemise hõlpsus ei tähenda nägemissüsteemi töö lihtsust. Inimene on võimeline suure täpsusega kirjeldama seda, mida ta näeb, kuid ei
suuda peaaegu midagi öelda selle kohta, kuidas ta näeb.
Sõnal nägema on mitu tähendust. Ühte kirjeldasime eelpool pikalt, teine tähendus nägemisele on nägema,
st aru saama, mõistma, läbi nägema. Kunstis ja loomes puutume kokku selles sõna mõlema tähendusega.
|
