A ülevaade

B elemendid

C printsiibid

lõputöö

Tajufenomenid

Nägemissüsteem on pidevalt aktiivne ja kontrollib tajuülesannete mitmeid võimalikke lahendusi. Üks esimesi teadusliku uurimise objektiks olnud ambivalentseid kujundeid oli pöörduv kuup, mida selles seoses esmakordselt kirjeldas Shveitsi loodusteadlane Louis Albert Necker 1832. Oma kirjas shoti sõbrale kirjeldas Necker kuupi, millel puudusid sügavustunnused. Näiteks nagu kattuvad osad ja valgus, vari jne. Neckeri kuup oli joonistatud perspektiivi eirates: esimene ja tagumine külg on võrdse suurusega, sügavust, st kolmandat mõõdet kujutavad jooned on tõmmatud paralleelsetena.

A	B	C

Joonised B ja C näitavd, millistena interpreteerib taju kuupi A. Kujutis A ei võimalda ühest sügavustunnuste tõlgendust. B ja C erinevus võrreldes kuubiga joonisel A on ainult see, et kuubi varjujäävad servad on joonistatud katkendliku joonega. Sellest aga piisab, et anda nägemissüsteemile puuduv informatsioon sügavustunnuste üheseks tõlgendamiseks.

Ambivalentsed kujundid

Meie taju aktiivsuse ja otsimisvõime heaks illustratsiooniks on ambivalentsed kujutised kunstis. Ants Juske pakub väljendile eestikeelse vaste — kaksipidi pildid. Silmapette tuntumad näited on optilised illusioonid.

M. Escher. Igiliikur, milles vesi voolab suletud sängis ja paneb tööle ka vesiratta	M. Escher. Relativity. 1953	Esher on paljude lemmik /*www.davidairey.com/escher-loves-lego*/

Tajupsühholoogid seletavad ambivalentsete kujundite teket visuaalse välja organiseerimisega figuuriks ja fooniks, kus kord tajutakse ühte kujundit kesksena, kord taustana.
Esimesena uuris sellist fenomeni taani psühholoog Edgar Rubin, vaadeldes lilleõie must-valget geomeetrilist kujutist heledal foonil. Püsival vaatamisel vahetab õis värvi. Rubin oli samuti esimene, kes jagas säärased kujutised figuuriks ja fooniks.
Nähtust, kus figuur muutub fooniks ja foon figuuriks, nimetatakse pöördumiseks e reversiooniks.

Iseloomusta halle jooni. On need sirged?	See on spiraal. Või hoopis grupeeritud ringid?

Ka ameerika psühholoog Rudolf Arnheim on põhjalikult analüüsinud kujundeid, millel on omadus mõjuda figuurina või vastupidi foonina, ning leidnud, et selles on suur osa kujundi vormil. Kumeratel kujunditel on kergem mõjuda figuurina, nõgusatel omakorda foonina. Lisaks mõjuvad kaasa ka värvused: eredamad toonid tunduvad lähedasematena, tumedamad kaugematena. Lõpuks on silmamoonduses tähtis ka ülal-ja-all-efekt: nö taevas taandub, maa eendub.

Pöördumise fenomeni selgituseks on väide, et kui nägemissüsteem on leidnud võimaliku ja tõepärase lahenduse, siis teatud aja möödudes närvisüsteem kas küllastub või väsib sellest ja toimubki pöördumine.

Võimatu kolmnurk	"Saatana helihark" — keskmise haru paradoksaalne asend

Ambivalentsetest joonistest eralduvad omaette rühmana need, milles on sobitunud mitmed tegelikkuses koos mitteekisteerivad objektid. Objektide kontuuride fragmendid on oskuslikult ühendatud nii, et tekiks terviklikku muljet loov, kuid reaalselt võimatu objekt või ehitis. Vaataja lähtub pildi vaatamisel reaalsetest ruumikogemustest ja satub segadusse, kui kogu pilt ei kattu tema kogemustega.

Kujutise tähenduse muutumine. Alloleval pildil vaatab part vasakule ja küülik paremale.

Part ja küülik	Rubini vaas	Hüljes ja eesel

Toodud näidetest piisab, et iseloomustada lahknevusi reaalse kujutise ja inimese vaadatava pildi vahel.

Optilised illusioonid näitavad, kuidas me näeme;)