A ülevaade

B elemendid

C printsiibid

lõputöö

Tüpograafiast

Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult: trükimärkide kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt vormistatud, ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt, lugeja tähelepanuta.

Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik. Nii proosa- või luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel väljaannetel kui ka ametlikel dokumentidel on ajalooliselt välja kujunenud iseloomujooned ning neile esitatakse vastavad tüpograafilised nõudmised. Ajakirjanduses eelistatakse näiteks kompaktseid, lehekülje laopinda säästvaid fonte, mis toetavad ajakirjanduszhanri selgust ja infotäiust. Trükiteksti iseloomu aitavad määratleda ka teksti värv ning toon, laopinna ning veerise suhe.

Terminolooga

Kirjatüüp (typeface) tähistab tüpograafias koordineeritud sümbolite kujundust. Kirjatüüp sisaldab tavaliselt tähestiku jagu tähti, numbreid, kirjavahemärke ning mitmeid erisümboleid. Laiemalt võiks kirjatüüpi defineerida kui kujundusreeglite kogumit, mille järgi moodustatakse kõik tähed ja sümbolid. Selline definitsioon jätab võimaluse ka uusi sümboleid lisada.

Font (prantsuse keeles fonte) tähendab midagi, mis on sulatatud ja viitab trükitööstuses kasutatud tüüpide (type) valmistamisele. Praeguses tähenduses on font komplekt kirjamärke, mis kujutavad mingi märgistiku (character set) tähti mingi kirjatüübiga (typeface). Traditisiooniliselt on font kindla suurusega (tähekõrgusega), kindla kaaluga (weight, näiteks bold või light) ja kindla stiiliga (enamasti regular, italic või condensed).

Kirjade klassifkatsioon

Kirju klassifitseeritakse paljude erinevate tunnuste järgi. Üks võimalik printsiip on ajaloolisel kirjatüüpide arengul põhinev:

1 antiikva e seriif-kiri (Serif)
2 plokk-kiri e seriifideta kiri (Sans Serif), grotesque, Ameerikas Gothic
3 ehiskiri - segakirjad, konstrueeritud ja käekirjal baseeruvad kirjd. Siia paigutuvad erineva kujunduspõhimõttega kirjad, keerulised ja lihtsamad. Nt käekirja, pintslikirja, sulekirja jäljendavad šriftid, konstrueeritud kirjad, aga ka nt Johannes Gutenbergi aegadest pärinevad Põhja-Euroopa kirjatüübid.

Antiikva kirjad, tuntud ka romaani kirjade nimetuse all, pärinevad Rooma raidkirjade perioodist. Neile iseloomulikuks tunnuseks on tähetede otstes paiknevad erikujulised tähejalakesed ja kiilukujulised lisandid e seriifid.

Seriifkirjad jagunevad kolmeks:
Vanad antiikvakirjad (Oldstyle, vanastiil, klassikaline antiikva). Põhinevad 15.-16. sajandil väljatöötatud kirjatüüpidel, tüüpilisemad esindajad on Garamond, Bembo, Caslon.
Üleminekustiil (Transitional, üleminekustiil). Kirjal on vanastiili ja modernse stiili omadusi, nt Baskerville, Century Schoolbook.
Uued antiikvakirjad (Modern, modernne stiil). 18. saj lõpul hakkasid kirjad muutuma üha stiliseeritumaks, nt Bodoni. Modernse stiili alla kuuluvad nn slab serif kirjad, mille iseloomulikuks tunnuseks on suured ja kandilised seriifid.

Iseloomulik: traditsiooniline, universaalne, hea loetavus, teksti kiri

Plokk-kirja sünnimaaks on 19. saj Inglismaa, olulisem kujunemisaeg 20. sajandi algus. Stiili areng jätkub tänapäeval. Groteski tunnuseks on ühejämedune joon ja seriifide puudumine.

Plokk-kiri jaguneb:
Grotesque ja Neo Grotesque (groteskne – naeruväärne, nimetus seotud faktiga, et varasemaid kirju peeti “koledateks”). Parimad näited on Caslon, Akzidenz Grotesk, Franklin Gothic. Ka paljukasutatud Helvetica kuulub siia rühma.
Geometric sans-serif kirjad on varasemate kirjade arendus rõhuga tähe geomeetriale, ülesehitus ühetaolise joonejämedusega. Nt Futura.
Humanist sans-serif kirjades on üle võetud seriifkirjadele omane peene ja jämeda joone vaheldumine ning kombineeritud seda kalligraafiliste võtetega. Näiteks Gill Sans, Frutiger.

Iseloomulik: puhas kirjapilt, anonüümne, formaalne, tõsine, hea loetavus, variatsioonirikkus

Ehiskirja jaotuse kirjad koondavad erineva disainiga kirju. Nt käsikirjalised kirjad, millega püütakse jätta mulje käsikirjast ja isiklikust lähenemisest; kalligraafilisi kirju imiteerivad; mängulised, justkui vabakäega joonistatud kirjad; "vanad" ja dekoratiivsed; konstrueeritud ja geomeetilised.

Iseloomulik: väga erinevad, tehniline, konstrueeritud, kindla meeleoluga, raskemini loetav, efektitsev, mänguline, "odav"-võimalus

Loetavus

Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi — kui kergesti on tähed, kiri ja tekst loetavad ning mõistetavad. Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid, mis on käsitlenud nii trükimärkide disaini, suurust kui ka omavahelist suhestumist, kuidas need mõjutavad näiteks lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist või tähelepanuhajumist.

Kriminaalsed eksimused:

Keelatud! ;) Punane ja sinine taust musta tekstiga vertikaalseks pööratuna on lugemiseks paras pähkel!	Punane rist nurgas tähendab, et midagi sellist korrata ei maksa. Miks?	Taas näide teksti loetavusest. Loetavust mõjutavad nii font kui taustavärv. Vaata ja selgita, mis on Sinu jaoks kõige paremini loetav

Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos

Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad kujundajad määratlevad mõistet "liiga palju" muidugi erinevalt.
Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte fonti, mis pealkirja puhul võib olla paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem lähenemine lubab kasutada kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja serif-tüüpi fonti tekstides. Maksimaalne on kasutada kolme fonti, kolmas peaks olema mingi eriline font, mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele tähelepanu tõmbamiseks. Kunagi ei tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on serif-tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.

Serif või sans-serif?

Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti lugemisel abiks oleva joone.

Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Paberväljaannete põhitekstide jaoks kasutatakse enamasti seriifidega kirju. Silma ette tulevad nüüd kindlasti raamatute ja ajalehtede põhitekstid, milles kasutatakse just selliseid kirju.

Ajalooliselt pärinevad seriifid iidsest Itaaliast, kus raidkirja tähtedele lisati pikkade joonte otsa pisut lisaruumi, et vältida liiva ja tolmu kogunemist tähtede nurkadesse.

Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte. Suur osa veebisaitidest kasutab dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti. Kasutusel on erinevad sõnad selle kirjatüübi kohta: sans serif — seriifideta kiri — plokk-kirjad — groteskkirjad. Seriifideta kirju kasutatakse pealkirjade ja lühikeste fraaside kirjutamiseks, eriti kui ruum on piiratud.

Enamkasutatavamad fondid

Helvetica. Selge ja loetav

Trajan

Garamond. Loojaks Claude Garamond 1530. Ilus ja inimlik. Vähe on kohti, kuhu see ei sobiks. Hästi loetav ka väikeses suuruses

Futura. Näeb välja geomeetriline. Pärineb aastast 1929, loojaks Paul Renner

Bodoni. Autor: Giambattista Bodoni 1798

Frutigeri autoriks on Shveitsi disainer Adrian Frutiger

Univers on samuti Adrian Frutigeri loodud

/*www.davidairey.com/13-typefaces-every-graphic-designer-needs*/

Ühilduvusprobleemid fondivalikul

Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik millist fonti. Brauser võib kuvada ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja lehekülje looja võib vaid oletada, millised fondid vaataja arvutis on. Kui arvutis puudub vajalik font, valib brauser ise fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on brauseris suhtelise laiusega fondiks määratud Times New Roman ja määratud laiusega fondiks Courier New. Fondi seadeid saab kasutaja oma brauseris ka ise muuta. Alati võib kindel olla kahe fondi olemasolus – Arial (sans-serif) ja Times New Roman (serif) – seetõttu kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka mõned teised fondid, mis enamiku kasutajate arvutites olemas on – nii võib vahelduseks kasutada serif fonti Garamond ja sans-serif fonti Verdana.

Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega. Kui kasutame oma esitluses mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise arvutisse transportida, peame arvestama võimalusega, et selles teises arvutis pole meie poolt kasutatud erilist fonti installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide salvestamine koos esitlusega.

Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks printimiseks) arvestada sellega, kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis installeeritud või mitte. Eriliste fontide kasutamisel on mõistlik salvestada dokument koos kasutatavate fontidega (Embed TrueType Fonts).

Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele pildina lisada või teha PDF-fail, millest hiljem lähemalt juttu teeme.

Teksti esiletõstmisvahendid

Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse kindlate sõnade või fraaside rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada sõltub teksti keelest ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja punktuatsioon erinevad märgatavalt isegi briti ja ameerika inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi esiletõstuks kasutada teist fonti. Valitud esiletõstumeetodit tuleb kasutada järjekindlalt kogu töö ulatuses.

Bold e paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda vahetevahel ka kursiivkirja asemel fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Ei soovitata kasutada esiletõstuks suuri algustähti või läbivat suurtähte.

Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi võõrkeelsed sõnad, samuti kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või mõistete jaoks, mida autor arvab olevat lugejale tundmatud. Viimasel juhul tuleks seejärel tundmatu mõiste lahti seletada ning edaspidises tekstis selle puhul kursiivkirja mitte kasutada.

Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide puhul, seetõttu tekitab segadust selle kasutamine millegi puhul, mis ei ole hüperlink.

Kirja suurus

Paberilt on kõige mugavam lugeda 10- ja 12-punktist kirja.

Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi tagumises otsas. Seetõttu tuleb kasutada vähemalt 18- või 24-punktist kirja.

Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12-punktist Times New Roman kirja, viimasel paaril aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana. Samuti leiab kasutust 8-punktine Verdana.

Pealkirjad

Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade puhul kasutatakse tänapäeval mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei peeta heaks tooniks. Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid teksti keha peab alati olema joondatud kas vasemale või mõlema serva järgi. Kui pikema pealkiri on vaja paigutada kahele reale, siis peab pealkiri moodustama ümberpööratud püramiidi kuju – see tähendab, et ülemine rida peab olema pikem kui alumine.

Loetelud

Loetelusid kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja põhipunktide väljatoomisel lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises hierarhias. Loetelu ei sobi kasutada, kui selles on vaid üks element. Loetelude kasutamine on leidnud suurt kriitikat kujundajate poolt, kes leiavad, et need on ületarvitatud.

Tekstilõikude eraldamine

Kujundajate vastuseisu on põhjustanud ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel olid horisontaaljooned ja loetelud ühed vähestest HTML'i võimalustest ning seetõttu on need ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine horisontaalribadega on vastuolus elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle asemel soovitatakse jätta rohkem vaba ruumi.

Tekstibloki laius

Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva – sellise teksti lugemine on peenikese kirja korral väga raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva, vaid on veergudesse jaotatud. Internetis kasutatakse teksti veergudesse jaotamist harva, pigem on mõistlik jätta mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele rohkem vaba ruumi. Vaata linke ja kirjanduse soovitusi Lisaressursside alt.