|
Loovus
Kui keegi sooviks valida parimat novellisti, kunstnikku, ettevõtjat või isegi ettevõtte presidenti, siis tõenäoliselt otsib ta kedagi, kes on loov.
Loovus on võime teha tööd, mis on samal ajal uudne (originaalne, ootamatu) ja kohane (kasulik, piirangutega arvestav ja kohandatav).
Loovus on lai ja oluline valdkond nii individuaalsel kui ka sotsiaalsel tasemel. Individuaalsel tasandil on loovus vajalik näiteks siis,
kui lahendatakse igapäevatöö probleeme. Sotsiaalsel tasandil võib loovus viia uute teaduslike avastusteni — uued liikumised kunstis, uued leiutised ja uued sotsiaalprogrammid.
Ettevõtluse seisukohast on loovuse vajalikkus selge, sest uued tooted loovad uusi töökohtasid.
Lisaks on pidevalt tarvis leida uusi võimalusi olemasolevate ressurssidega konkurentsivõimelisena püsimiseks.
Müstiline lähenemine loovusele käsitleb loovust spirituaalse protsessina, nagu seda on näiteks armastus.
Pragmaatiline lähenemine on rohkem nende tegevusvaldkond, kes arendavad loovust, mõistavad seda, kuid ei testi oma mõtete valiidsust.
Psühhodünaamiline lähenemine on 20. sajandi esimene tõsisem lähenemine loovuse uurimisele.
Psühhomeetriline lähenemine püüdis loovust mõõta, seda näiteks Einsteini või Michealangelo kohta saadava informatsiooni põhjal.
Kognitiivne (tunnetuslik) lähenemine püüab mõista vaimseid (mental) kujutisi ja protsesse, millel loovus põhineb.
Sotsiaal-isiksuslik (social-personality) lähenemine keskendub loovuse uurimisel eelkõige isiksuseomaduste muutujatele, motivatsiooni muutujatele ja sotsiaalkultuurilisele keskkonnale kui loovuse allikatele.
Valinud, tõlkinud ja kohandanud:
Harald Lepisk Handbook of Creativity põhjal
http://graphicdesign.spokanefalls.edu/tutorials/process/creative_techniques/creative_tech.htm#top
|
