|
Kompositsioon
Ajaloost. Kompositsiooni mõiste
Bauhausi koolis Saksamaal õpetas Johannes Itten oma tudengitele kompositsioonivõtteid
kunstiajaloost tuntud maalidelt. Esitledes tudengitele erinevaid vanade meistrite teoseid, palus Itten neil
tööde kompositsiooni analüüsida, leida nende ülesehituses seaduspärasusi. Lihtsad geomeetrilised kujundid, jooned,
kaared, liikumine, esteetilised printsiibid – kõike oli vaja tähele panna.
Joonisel on illustratsioon aastast 1903, mille koostas Ameerika kunstnik ja kunstiteoreetik Henry Rankin Poore,
analüüsides erinevate meistrite töid. Sajandeid on otsitud kauneimat ja mõjuvaimat kompositsiooniskeemi.
Illustratsioon püüab ühele lehele mahutada kompositsiooni võtmesõnad – printsiibid ja geomeetrilised põhikujundid,
mille alusel luua. Erinevate ajastute autorid rõhutavad erinevate printsiipide tähtsust mõjutatuna oma ajastu moest ja liikumistest.
|
/*http://www.gutenberg.org*/
|
Allolevate kompositsiooniskeemide näited on Leedu kunstniku Jurate Macnoriute koostatud ülevaatest
Introduction to Pictorial Composition Schemes. Võttes aluseks Poore' skeemi, tõstatas autor küsimuse,
kas on võimalik lisada olemasolevatele printsiipidele uusi universaalseid skeeme?
Kolmnurk. See lihtne sirglõikudest koosnev kujund omab sümboolseid tähendusi erinevates kultuurides.
Kristluses seostub võrdhaarne kolmnurk pühadusega ja numbriga 3, olles Jumala ja harmoonia sümboliks.
Jumalaid-triumviraate on teada ka paljudes varasemates religioonides, näiteks hinduismi Vishnu-Shiva-Brahma.
Nagu põhikujundite korral sageli, võib ka kolmnurk ühendada endas korraga kaht vastandlikku tähendust. Naiselikkus-mehelikkus.
Kolmnurgakujuline liiklusmärk tähendab nii ohtlikku kohta või hädaohtu kui ka ohutust sellele, kes märki näeb ja järgib.
Ring. Ringjoonel pole lõppu ega algust, seepärast sümboliseerib see lõpmatust, täiuslikkust ja igavikku.
Tihti on ring sakraalse tähendusega, Jumala ja päikese sümbol. Kompositsioonis võib ring olla mitmetähenduslik,
maalil 2 on tegemist tervikut moodustava grupiga.
Diagonaal on joon, mis kulgeb pildipinna ülalt vasakust nurgast kaldu alla paremasse nurka või vastupidi.
Horisontaalsed ja vertikaalsed jooned on staatilised, rahuliku emotsiooni loojad. Võrreldes neid jooni diagonaalidega,
näeme, et diagonaaljooned on dünaamilised (dünaamikast räägime lähemalt peatükis 11).
Kompositsioon võib olla üles ehtitatud ühele diagonaalile nagu allpool toodud maalil 3, aga ka mitmele.
| 
| 
|
1 Kolmnurga kasutamine kompositsiooniskeemina.
| 2 Rembrandt van Rijn. Ring on universaalne sümbol, siin figuurid ringis.
| 3 Diagonaalne ülesehitus kompositsioonis. |
Kompositsioon (ladina keeles composito, componere, kokku panema) on erinevate osade sidumine
ühtseks tervikuks teatud idee väljendamiseks. See on objekti, teose vms ülesehitus, lähtudes sisust, iseloomust ja eesmärgist.
Tekkiva terviku eesmärk omakorda on ju vaataja tähelepanu hõivamine, edastatava info päralejõudmise kindlustamine.
Kompositsioonilise ülesehituse esmaülesanne on terviku ja harmoonia loomine. Seega, terviku loomise
nõuet silmas pidades tuleb komponendid, üksikosad allutada teatud printsiipidele. Näiteks lehekülje küljendamisel
tuleb arvesse võtta paigutust, grupeerimist, joondumist, silma visuaalset liikumist pinnal, ruumijaotust tasapinnal.
Kujutava kunsti jaoks võeti kompositsiooni mõiste kasutusele renessansiajastul.
Figuure paigutati lõuendile geomeetriliste (nt kolmnurk, ruut, ovaal, ristkülik) kujundite alusel
(nt Rubens, Leonardo da Vinci jt).
Alloleval joonisel on Jurate Macnoriute täiendatud versioon H. Poore'i skeemile. Uurinud kompositsioonilist
ülesehitust maalikunstis, leidis ta lisaks laialt kasutusel olevaid kompositsiooniskeeme, mis põhinevad lihtsatel
geomeetrilistel kujunditel, sümbolitel ja entiteetidel.
|
/*http://jurate.atspace.com/table.htm*/
|
Kuidas luua tervikut? Millised on üksikosad, millest kompositsioon koosneb? Millised on printsiibid, mida kasutada?
Nüüd jõuame tagasi peatüki algusesse, kus rääkisime Bauhausist ja Johannes Itteni õpetamismeetodist.
1920. aastatel uuriti Bauhausis disaini kui universaalset, tajuprotsessidel põhinevat
visuaalset keelt. Nende kontseptsioon vormib tänasel päeval disaini- ja kunstiharidust kogu maailmas.
Kompositsiooni analüüsiti geomeetriliste põhielementide baasil. Bauhausis usuti, et selline keel on
arusaadav igaühele, kellele maailm avaneb universaalse instrumendi – silma – läbi. Läbi erinevate vaatenurkade lähenesid sellele ideele
Bauhausi juhtivad õppejõud Wassily Kadinsky, Lazlo Moholy-Nagy, Josef Albers.
Postmodernism hülgas universaalse kommunikatsiooni idee, osutades indiviidide kultuuritaustale ja
isiklikule kogemusele, mis ei luba kujutist või objekti üheselt interpreteerida.
Kui Bauhaus soosis ratsionaalseid planeeritud lahendusi ja kvaliteeti, siis kaasaja kunstnikke ja kujundajaid
tõmbavad isikupära, kohandumine ja ülevad juhused samapalju kui kvaliteet.
Bauhausi disainerid uskusid, et on olemas universaalne viis visuaalse vormi kirjeldamisel,
veelgi tähelepanuväärivam ja olulisem oli nende usk visuaalse vormi universaalsse tähendusse.
Reaktsioonina sellele diskrediteeris postmodernism vormilised eksperimendid, pannes ühte patta selle,
kuidas ja milliste printsiipide järgi midagi teha ja luua ning kuidas tehtut interpreteerida.
Kirjeldus ja interpretatsioon ei ole üks ja seesama.
Niisiis, põhimõtted, mille alusel tänaselgi päeval kunstihariduses kompositsiooni õpetatakse,
leidsid vormi 20. sajandi alguses. Sealt pärineb idee, et
vormiliselt on meil kompositsiooni loomiseks
väljendusvahendid/elemendid punktid, jooned, pinnad, vormid, värvid, mahud, ruum,
mida me rakendame teatud kujundusprintsiipide alusel, nt tasakaal, dünaamika, aktsent.
|
