A BOAT is a vehicle for moving on water, whose essential nature is the empty space — a hollow carried and held afloat by water. A boat offers the possibility of crossing watery depths. Its reliability is crucial, for life may depend on it.
WIND is moving air, caused by differences in atmospheric temperature — cool air pressing upon warmer air. In Greek it's *pneuma*, in Arabic *nuh*, in Hebrew *ruach* — the divine breath hovering over the primal waters of creation. It is invisible, yet it affects us. In the wind, we sense the scent of budding spring and ripening autumn. Wind gently touches the cheek or greets us with a hand. It caresses softly, flowing within us as a quiet breath. It howls, roars, and sighs.
We project onto the wind an unpredictability that carries us forward — it sets our course or forces us to change direction. The hero Odysseus, on his return from Troy, received good winds as a gift, but his sailors foolishly released the bag of trapped bad winds, causing a 20-year detour. The wind fills our sails — even the slightest breeze is better than none. A skilled sailor knows the wind’s direction, speed, and how to navigate with or against it, keeping the vessel afloat.
Our senses help us navigate through winds and storms, moving us toward what matters. We dock or lose our moorings, sail into headwinds or follow favorable gusts, get caught in gales, drift, pass unseen shallows... Is the ship seaworthy? Does it have an anchor, a strong pair of oars, or sturdy sails? Is its size in proportion to the waters it must cross?
With gratitude to: Estonian Cultural Endowment, Sirli Ehari, Ivari Maar, Rasmus Eist
Ühel päeval kui tuul on täiuslik
Paat on veel liikumise sõidvahend, mille põhiolemus on tühi ruum, õõnsus, mida vesi anumana oma pinnal hoiab ja kannab. Paat on võimalus ületada vesised sügavused. Sealjuures on paadi töökindlus oluline, sest sellest võib sõltuda elu.
Tuul on liikuv õhk, mis on põhjustatud temperatuuride erinevustest Maa atmosfääris jahedama õhu survest soojemale
õhule. Tuul on kreeka pneuma, araabia nuh ja heebrea ruach, jumalik hingus, mis haudub loomise ürgvete kohal. Ta on nähtamatu ja ometi mõjutab meid. Tuules on tunda tärkava kevade ja küpse sügise lõhna. Tuul puudutab pehmelt põske või tervitades
kätt. Tuuleke hellitab, voolab meie sees tasase hingusena. Tuul ulub, möirgab ja ohkab.
Projitseerime tuulele ettearvamatuse, mis viib ja kannab meid, suunates õigele kursile või sundides kurssi muutma. Kangelane Odysseus sai Troojast kojujõudmiseks kingituseks head tuuled, kuid tema meremehed lasid mõtlematult lahti nahkkotti takerdunud halvad tuuled, mis sundisid kaptenit 20 aastat reisima. Tuul täidab meie purjed ja väiksemgi iil parem kui mitte midagi. Vilunud ja osav purjetaja teab, mis suunas tuul puhub, milline on selle kiirus, kuidas liikuda tuulega või vastu tuult ning hoida laeva vee peal.
Meie meeled aitavad navigeerida tuulte ja tormide keskel ning liikuda meie jaoks olulisel suunal. Me sildume või kaotame oma sildumiskohad, seilame vastutuules või soodsate tuulte käes, meid tabavad rajutuuled, me triivime, liigume mööda peidetud madalikest või ... Kas laev on merekõlblik? Kas sellel on ankur, tugev aerupaar või kindlad purjed? Kas selle suurus on võrdeline
vete suurusega?
Tänudega: Eesti Kultuurkapital, Sirli Ehari, Ivari Maar, Rasmus Eist
