Alphabet Before and After / Tähestik enne ja pärast
19th Tallinn Print Triennial will take place at the Lasnamäe pavilion of Tallinn Art Hall from June 21st to August 31st 2025.
Voltimine on keel. Mitte metafoor keelest, keel ise. Ta sünnib paberi ja keha kontaktis, sõrmede ja materjali vahelises kuulamises, kus iga eelmine volt annab teed järgmisele. Ma ei tea ette, kuhu volt viib. Ma tean seda alles siis, kui mu sõrmed on selle teinud ja paber on vastanud.
Milline on selle keele tähestik? Mitte kindel hulk kindlaid tähti, vaid voltimise fonoloogia? Kõigi võimalike vormide väli, mida keha ja paber koos suudavad öelda?
"Enne" ei ole tühjus. See on voltimata paber, mis sisaldab kõiki võimalikke vorme, potentsiaal, mis ei ole veel valinud suunda. "Pärast" ei ole lõpp. See on üks konkreetne jälg, üks teostunud võimalus tuhandete seast. Tähestik asub nende vahel: struktuur, mis teeb keele võimalikuks, kuid mis ise ei ole veel sõna.
Laual on kümned vormid. Nad jagavad grammatikat: sama mingeishi paber, sama kehaline loogika, sama voltimiskeel, kuid iga üksik volt-jada viib teise kohta. Nagu häälikud: /a/ ja /o/ on mõlemad vokaalid, moodustuvad samas suuõõnes, kuid üks ei ole teine.
Mõned vormid koonduvad ringiks, väike sõnastik, see, mida praegu öelda saab. Mõned seisavad reas nagu konjugatsioon, sama tegusõna erinevates pööretes. Üksik suurem vorm on hetk, kus tähestik jõuab artikulatsiooni, kus keelest saab kõne.
Ma töötan jaapani mingeishi paberiga, mis on ultrapõhuke ja reageerib igale puutele. See paber ei luba midagi varjata: iga otsus, iga kõhklus, iga leidmine jääb näha. Ta on aus materjal ja aus keel nõuab ausat materjali.
Voltides ma ei loo vorme. Ma kuulan, ma järgnen. Vahel paber üllatab mind. Vahel ta keeldub. Vahel ta pakub midagi, mida ma ei osanud küsida. See on dialoog, mitte dikteerimine, ja just selles dialoogis sünnib tähestik, mida ma ei saanud ette planeerida.
See on keel, mis ei tõlgi olemasolevat maailma sõnadesse. Ta loob oma maailma vormi kaudu, voldi kaudu, olemise kaudu.
Teos: jaapani mingeishi paber, voltides. Fotod: Hedi Jaansoo / Siim Lõvi / Anne Rudanovski
The 19th edition of the Tallinn Print Triennial, one of the longest-running art events in Estonia, is devoted to reinterpreting the tradition of graphic art, while reflecting our contemporary time and space. Drawing on the architecture of this year’s main venue, which can be seen as an endless loop, the triennial invites us to imagine the life cycle of a graphic figure: what it is born from, where it dies, and everything that happens in between. The works of 14 artists displayed in the Tallinn Art Hall’s pavilion offer multiple approaches to addressing the unprecedented information glut all around us.
Due to information overload, the reactive nature of methods of communication and the acceleration in the pace of life it has caused, we’ve come to recognize that the digital was designed for forgetting and the analogue exists for remembering. In such a context, the illegible title of the exhibition serves as a form of resistance. Interpreting it requires a little too much attention and concentration, which appear to be in short supply in today’s context of flickering screens and massive burden of filtering information.
Curator: Marika Agu (CCA)
Artist: Siim-Tanel Annus (EE), Zuza Banasińska (PL), Mirtha Dermisache (AR), John Grzinich (EE/US), Maria Erikson (EE), Doris Hallmägi (EE), Semjon Hanin (LV), Lauri Koppel (EE), Maija Kurševa (LV), Lauri Lest (EE), Maria Mayland (DE), Dzelde Mierkalne (LV), Anna Niskanen (FI), Algirdas Jakas (LT), Tõnis Jürgens (EE), Anne Rudanovski (EE), Ülo Sooster (EE), Anastasia Sosunova (LT), Viktor Timofeev (LV), Gintautas Trimakas (LT), Taavi Villak (EE)
https://www.triennial.ee/
